Arvasid juba, et oled unustanud, kuidas last süles hoida – aga su käed mäletavad.
Ühel päeval mõtled, et lõpuks ometi oled lastekasvatamise muredest ja rõõmudest prii. Kuni tunned väikese käe õrna puudutust – ja leiad end taas seotuna – lastelaste armastusest.
Vaevalt jõuad viimase kaisukaru pööningule pakkida, kui tuleb ta alla tagasi tuua.
Mis tunne on olla vanaema? Pisut imelik. Kentsakas on mõelda, et sinu enda laps hoiab süles oma väikest last. Aga kui tore! Nagu eripreemia.
Need üllatuskäginad, need rõõmukilked, need mõnumõminad, ununevad, kui lapsed suureks kasvavad, kuid antakse sulle jälle tagasi su lastelaste poolt. Just nagu needsamad tillukesed käed haaraksid su sõrmi, sind ühe ime juurest teise juurde juhtides – “Tule vaata! Vanaema, tule!”