Ei ole kerge olla vanaema. See seisus jõuab kätte just siis, kui oled oma elus leidnud uued sihid – ega tarvitse enam salata oma vigu ja ebaõnnestumisi. Nähes siis oma lapsi samu vigu tegemas, ei saa sa vahele segada, vaid lihtsalt lähedal olla kui vaja. Abi pakkudes, mitte pealesurudes.
Lapsepõlve või oma laste kasvatamist ei oska ilma vanemata ettegi kujutada. Hoopis kummaline on mõelda kui lindudegi askelduste juures oleks suleline vanaema, kes jagab juhiseid, kuidas pesa punuda või poegi toita. Vanema seisus on inimeseksolemise üks eeliseid.
Emadel on teadmine, et on olemas keegi, kes teab, aitab ja ainult head soovib, vanemadel aga võimalus uuesti lapsekasvamisest osa saada.
Vanaemad on vahel veendunud, et lapsed on suisa võimatud. Siis on hea, kui keegi pisut vanem ja kogenum neile meelde tuletab, kui võimatud nad ise kord olid.