Ema on see, kes teeb üllatunud ja rõõmsa näo, kui lapsed talle emadepäeval kell neli hommikul hommikusöögi toovad.
Ema on naine, kellel näib olevat kümme paari käsi. Tal ei jää muud üle.
Ema on elegantne daam, kelle õhtukleidi tikandisse on takerdunud nätsutatud kuivikutükid.
Ema on inimene, keda sa vajad siis, kui absoluutselt keegi teine ei kõlba.
Ema on naine rannal, kes lõpetab Böömimaa hullu kuninga Ludwigi kõige pöörasema lossi liivast mudelit – samal ajal aga istuvad ta lapsed niisama ja loobivad kivikesi.
Ema ei talu mingeid tobedusi. Noh, mitte väga suurtes kogustes.
Ema on inimene, kes võib öelda lohutavaid mõttetusi, mis kuidagiviisi teevadki asja paremaks.
Ema on naine, kelle sahtlid on pungil täis joonistusi, kirju, isetehtud õnnitluskaarte, vildakaid lihavõttejänkusid, savist kasse, diplomeid ja medaleid. Ja keda pole võimalik veenda ainsastki loobuma.
Ema on inimene, kes on õppinud armastama ega suuda enam kunagi sellest harjumusest vabaneda.
Ema on inimene, kes tõmbub näost kahvatuks, kui telefon heliseb õhtul kell 11.
Ema on naine, kes oskab teha kümmet asja korraga – ja leida ikka veel aega marraskil põlve musiga ravimiseks.
Pam Brown, s.1928