Sinus pole pooltki seda, mis oli vanaemadel vanades lasteraamatutes. Ei käpikuid. Ei õlarätti. Vaid üksikud hallid juuksed. Kelmikus. Säravad silmad. Seiklusjanu. Tänu taevale!
Kas keegi on sulle öelnud, et vanaema olles, pead sa kindlasti vana olema? Nähtavasti mitte.
Keegi ei oska nii lustida kui vanaema uiskudel.
Lastelaste meelest on see imelik, et vanaema näeb küll vana välja, aga sisemuses on ta ilmselgelt nendega ühevanune.
Kes oskab kõige paremini keeta, küpsetada, tohterdada, lohutada, muretseda ja poputada? Vanaema!
Imetlusväärne, kuidas üks väärikas, naiselik daam võib üle öö harjuda rätsepistes põrandal istuma ja plekktrummi taguma, pardimoodi prääksuma, kõiki jõululaule laulma, paberlennukeid valmistama, sigu joonistama, nätsumulle puhuma ja raskelt haavatud kaisukaru kõrva kinni õmblema.