Aitäh, vanaema

Tänan, mõistva suhtumise eest, nii tookord, kui ma sugugi klaveriõppimist alustada ei tahtnud, kui nüüd, mil ma koduski aina mängiksin.
Tänan, et toetasid mind kui sulle kõik sellest vastikust plikast rääkisin, mis sest et sa polnud teda kunagi varem näinud.
Tänan, et tunnistasid, et ka sina ei armastanud keedetud kaalikaid ja porgandeid, kui sa minuvanune olid.
Tänan, et aitasid mul väärikalt surnud konna matta.
Tänan, et veensid mu vanemaid selleks, et ma tõepoolest saan ise enesega hakkama.

Kallis vanaema. Tänan, et kinnitasid mulle, et olen inimsoole vajalik. Tänan, et panid mind uskuma, et mu esivanemad on inimesed nagu ma isegi – ja et kõik siin maailmas on omavahel seotud. Tänan, et oled mu vanaema ja mu parim sõber.

Tänan sind vanema, et sa minult kogu aeg arukaid tegusid ei nõudnud.

Tänu sulle, vanaema, et oskame üksteisest lugu pidada.

Vanaemad ja emad

Ei ole kerge olla vanaema. See seisus jõuab kätte just siis, kui oled oma elus leidnud uued sihid – ega tarvitse enam salata oma vigu ja ebaõnnestumisi. Nähes siis oma lapsi samu vigu tegemas, ei saa sa vahele segada, vaid lihtsalt lähedal olla kui vaja. Abi pakkudes, mitte pealesurudes.

Lapsepõlve või oma laste kasvatamist ei oska ilma vanemata ettegi kujutada. Hoopis kummaline on mõelda kui lindudegi askelduste juures oleks suleline vanaema, kes jagab juhiseid, kuidas pesa punuda või poegi toita. Vanema seisus on inimeseksolemise üks eeliseid.
Emadel on teadmine, et on olemas keegi, kes teab, aitab ja ainult head soovib, vanemadel aga võimalus uuesti lapsekasvamisest osa saada.

Vanaemad on vahel veendunud, et lapsed on suisa võimatud. Siis on hea, kui keegi pisut vanem ja kogenum neile meelde tuletab, kui võimatud nad ise kord olid.

Moekas! Vormis! Nii nooruslik!

Sinus pole pooltki seda, mis oli vanaemadel vanades lasteraamatutes. Ei käpikuid. Ei õlarätti. Vaid üksikud hallid juuksed. Kelmikus. Säravad silmad. Seiklusjanu. Tänu taevale!

Kas keegi on sulle öelnud, et vanaema olles, pead sa kindlasti vana olema? Nähtavasti mitte.

Keegi ei oska nii lustida kui vanaema uiskudel.

Lastelaste meelest on see imelik, et vanaema näeb küll vana välja, aga sisemuses on ta ilmselgelt nendega ühevanune.

Kes oskab kõige paremini keeta, küpsetada, tohterdada, lohutada, muretseda ja poputada? Vanaema!

Imetlusväärne, kuidas üks väärikas, naiselik daam võib üle öö harjuda rätsepistes põrandal istuma ja plekktrummi taguma, pardimoodi prääksuma, kõiki jõululaule laulma, paberlennukeid valmistama, sigu joonistama, nätsumulle puhuma ja raskelt haavatud kaisukaru kõrva kinni õmblema.

Appikene, oledki vanaema!

Vanaemaks saada on ju imetore. Alles sa olid lihtsalt ema ja korraga nagu elav ajalugu.

Ole valmis! Varem või hiljem tahab lapselaps kooli kodulootunni tarvis teada “ajast mil sina olid noor”.

Ole tark, vaimukas, võimekas, kogenud. Üks ütlemata sarmikas daam. Ja toredaim siis, kui istud mänguhoos keset põrandat, juuksed sagris. Armastav naine. Suurepärane ema. Ja nüüd ka võrratu vanaema.

Kui sul on tunne, et elu on luitunud ja paras vanarauaks kuulutada, tulevad lapselapsed ja toovad sinu nooruse salalaeka sulle tagasi. Tule juba, vanaema! Ja kõik algab taas.

Kui ühel heal päeval lapselaps sinult pärib, miks on su laubal kortsud, käe peal pruunid plekid või juustes halli, siis on vist paras aeg eneselegi tunnistada, et oled vanaema. Aga ära heida meelt, sest see tiitel muudab sind ütlemata armsaks.

Vanaemad on parimad õpetajad

Vanaema õpetab sulle matemaatikat paremini kui ükski teine. Ta võtab selleks appi karamelle ja šokolaadi ja lõpuks lubab ta sul summa ära süüa.

Vanaema noogutab osavõtlikult kui sa mõne ülesande lahendamise võimatuks kuulutad – hästi rahulikult ja kavalalt tõestab ta sulle, et tegelikult pole see sugugi võimatu.

Armas Memm, aitäh, et õpetasid sokke nõeluma ja kruvikeerajat kasutama. Iiriseid tegema ja muna praadima. Näitasid tähti ja kuidas hobusele leiba anda. Aitäh, et rääkisid mulle Mozartist, biitlitest, Van Goghist, Charlie Chaplinist ja Greta Garbost. Aitäh kabereeglite eest. Valsisammude eest. Luude ja liikmete tundmise eest. Linnade põletamise ja lauatennise eest. Liiklusmärkide ja heliredeli eest. Seletuse eest, miks lennuk alla ei kuku ja miks kõik linnud iga päev ei muna. Ja “kuidas armastust avaldada” eest. Ja taimekahjurite tundmise eest. Ja loomislugude eest. Kellatundmise ning korraliku käepigistuse eest. See kõik kulub nii või teisiti marjaks ära.

Hea vanaema

Vanaema on alati nõus kuulama eile õhtul telekast tulnud filmi üksikasjalikku ülevaadet. Ja ta elab sündsalt kaasa, olgugi, et ta ise ka filmi vaatas.

Tavaliselt teeb vanaema näo nagu ta sööks sinu antud pisut lutsitud iirist. Hea vanaema aga sööb sinu antud pisut lutsitud iirist päriselt.

Hea vanaema ei pane pahaks, kui sa kell kolm öösel tema kaissu poed. Juhul kui sa ei siple.

Isegi parim vanaema kasutab tõenäoliselt täiesti ootamatuid sõnu, kui sa tema toas kell viis hommikul pisut pasunat puhud.

Hea vanaema ei musita sind enne kui sa ise selleks soovi avaldad.

Vanaema peab teadma igasuguseid lugusid. Raamatulugusid ja lugusid emast, kui ta veel noor oli. Ja “kui mina veel noor olin lugusid”. Lugusid, mida võib peaaegu uskuda. Lugusid, mis “ma võin pea pandiks panna on tõsi”. Vanaema peab oskama vanu lorilaule. Vanaema peab tundma kõiki taimi, kõiki puid, iga lindu, iga putukat, iga looma – ja kõiki nende veidrusi ja iseärasusi. Vanaema peab oskama joonistada maju, koeri ja kasse ja ema ja isa ja sind. Ja vanaema peab olema tark ja hea ja soe ja pehme.

Vanaema ja lapselapsed on suurimad sõbrad

Vanaema ja laps elavad nagu tänasele päevale. Neil on mahti seisatada, et liblikat imetleda või kassiga juttu puhuda.

Emad peaksid tegema näo nagu ei märkaks nad vanaema ja lapse omavahelisi pilguvahetusi. On parem mitte teada, mis neil kahel parajasti plaanis on.

Kui lapse taldrikul on midagi eriti maitsetut ja vitamiinirohket, siis tuleb vanaema appi.

Vanaema on emaga ühel meelel – aga tal õnnestub ema meelt siiski veidike muuta.

Laps teab, et vanaemale usaldatud salasoovid on kõige kergemad täituma.

Lapselaps

Arvasid juba, et oled unustanud, kuidas last süles hoida – aga su käed mäletavad.

Ühel päeval mõtled, et lõpuks ometi oled lastekasvatamise muredest ja rõõmudest prii. Kuni tunned väikese käe õrna puudutust – ja leiad end taas seotuna – lastelaste armastusest.

Vaevalt jõuad viimase kaisukaru pööningule pakkida, kui tuleb ta alla tagasi tuua.

Mis tunne on olla vanaema? Pisut imelik. Kentsakas on mõelda, et sinu enda laps hoiab süles oma väikest last. Aga kui tore! Nagu eripreemia.

Need üllatuskäginad, need rõõmukilked, need mõnumõminad, ununevad, kui lapsed suureks kasvavad, kuid antakse sulle jälle tagasi su lastelaste poolt. Just nagu needsamad tillukesed käed haaraksid su sõrmi, sind ühe ime juurest teise juurde juhtides – “Tule vaata! Vanaema, tule!”

Vanaemast…

Ta võib laulda valesti, aga ta teeb seda toredasti.
…
Ta küpsetab maailma mõnusamaid pannkooke.
…
Ta on nõus võidu jooksma esimese laternapostini… siis aga istub ta maha ja muutub kentsakalt kahvatuks.
…
Ta teab alati, mis ilm parajasti väljas on.

Vanaemal on vanad jalad ja noor süda.

Kõik vanaemad armastavad kirju saada. Ka siis, kui paberil pole muud kui mõni kritseldus või rasvase sõrme jälg.

Vanaema on iga kell valmis möödunust pajatama.

Vanaema on üpris osav puu otsa ronija. Kui lasta tal seda rahulikult teha.

Vanaema kestab kauem kui valitsejad. Seepärast maailm püsibki.

Vanaema on…

– mõeldud kaissupugemiseks;
…
– see, kes telefonitorus beebi hingamist kuuldes heldimuspisaraid valab;
…
– hingelt umbes kahekümnene, aga vahest ka kuuene;
…
– põhjatute käekottidega daam;
…
– see, kes pead paitab ja nutta aitab, kui lapse lemmikloom ära sureb;
…
– parim saladustehoidja.

Jagatud rõõm

Mure hoolitseb ise enese eest, aga ammutamaks rõõmu kogu täiust, peab sul olema keegi, kellega seda jagada.

Mark Twain (1835-1910)

Sõbrad, seltsilised, austajad on need, kes kohtlevad meid sama piiritu väärikusega nagu me isegi. Meie lähimad on need, kes kõige paremini mõistavad, mida elu meile tähendab, kes tunnevad meid nagu me ise endid tunneme, kes on meiega nii võidukäikudel ja hävingus, kes purustavad meie üksinduse lummuse.

Henry Alonzo Myers

Need on mu sõbrad, kes minu elu kanga on kudunud. Tuhandel viisil on nad minu puudustest teinud kaunid eelised, ja võimaldanud mul kirkalt ja õnnelikult astuda minu kaotuste heidetud varjus.

Hellen Keller (1880-1968)

Mispärast me siis elame kui mitte selleks, et üksteise elu kergemaks muuta.

Mary Ann Evans (George Eliot) (1819-1880)

Õnn näib olevat jagamiseks loodud.

Jeane Racine (1639-1699)

Jagatud mure

See ei ole niivõrd sõbra abi, mis meid aitab, kui alaline teadmine, et nad meid aitavad.

Epikuros (341-270 BC)

Sõpruse ja armastuse tuum on selles, et tahame osa saada ka sõbra kannatustest, mitte üksnes tema rõõmudest.

Annette von Droste-Hülshoff

Vaid sõbrad, kellele kell neli hommikul võid helistada, loevad.

Marlene Dietrich, s.1904

Kui sa oled haige, siis on sõber see, kes saabub kotitäie apelsinidega, krimkaga, mida lugeda tahtsid ja kimbu lilledega. Ta sätib lilled vaasi, teeb sulle kuuma jooki, peseb nõud ja läheb.

Pam Brown, s.1928

Kui sõber kutsub, siis homset ei ole.

George Herbert (1593-1633)

Tõeline sõber on see, kes sinu juurde tuleb siis, kui ülejäänud maailm sind hülgab.

Walter Winchell (1879-1972)

Meil peab olema sõpru, kes tunnevad meie olemuse sügavust ja on valmis meie eest seisma ka siis, kui kogu maailm meid hülgaks.

Carl Gutzkow

Tsitaate sõprusest

Jumal andis meile sugulased; Jumalale tänu, oma sõbrad saame endale valida.

Ethel Watts Mumford (1878-1940)

Kohtle oma sõpru nagu oma piltegi, ja paiguta nad oma parimasse valgusse.

Jennie Jerome Churchhill (1854-1921)

“Jää/ole” on võluv sõna sõbra sõnavaras.

Louisa May Alcott (1832-1888)

Halvim üksindus on olla ilma tõelisest sõprusest.

Francis Bacon (1561-1626)

Aga iga tee on minu jaoks raske kui eo ole sõpra julgustamas.

Elizabeth Shane

Miski ei vääri võiduponnistusi enam kui sõprade naer ja armastus.

Hilaire Belloc (1870-1953)

Üks tõeline sõber suurendab õnne rohkem kui tuhat vaenlast ebaõnne.

Marie von Ebner-Eschenbach